Category: Raamatud - Lugemisklubi

Muriel Barbery "Haldjate elu"

4/10/2016

Olles suhteliselt hiljuti lugenud Muriel Barbery "Siili elegantsi", olid minu lootused käesoleva raamatu suhtes ikka väga kõrged. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, ehk sama meeldivat, vaimukat ja stiilset raamatut kui eelmine, aga "Haldjate elu" puhul jääb mul väid tõdeda, et ilmselgelt ei ole mina selle raamatu sihtgrupp, sest see raamat rääkis tõesti haldjatest ja üleloomulikest võimetest ja muust taolisest muinasjutumaailmast. Ma ei ole muidugi ka ulme- ja fantaasiakirjanduse austaja, ausalt üles tunnistades hoian ennast sellistest žanridest ikka kilomeetrite kaugusele, aga kui mõelda, et kellele seda raamatut üldse võiks lugeda soovitada, siis ma jään vist vastuse võlgu. See ei ole siiski päris lasteraamat ja kui arvestada, et ulmet loevad suuremas osas siiski poisid / mehed, siis ma ei arva, et see ka neile eriti sobilikuks lugemisvaraks oleks. Pigem sobib see raamat kellelegi, kes austab väga sügavat fantaasiakirjandust, sest see ei ole mingi ajaviitelugemine vaid nõuab ikka tõsisemat keskendumist.
Huvi pärast hakkasin otsima teisi selle raamatu kohta kirjutatud arvustusi ja tuleb välja, et ma ei ole õnneks ainuke, kes sellest raamatust aru ei saanud ja kergelt pettunud on. Nii et kokkuvõtteks julgeksin öelda, et kellele "Siili elegants" meeldis, siis palun ärge seda raamatut küll lugema hakake, rikute muidu oma mulje Muriel Barbery'st kui väga heast kirjanikust.

Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016

Joakim Zander "Eeslinn"

11/8/2016

Olgugi, et "Eeslinna" on raamatu kirjelduses nimetatud eraldiseisvaks järjeks, siis mina isiklikult eelistan ja soovitaksin ka teistel lugejatel alustada ikkagi "Ujujast" ja siis juba edasi "Eeslinna" juurde minna. Kuigi "Eeslinnas" meenutatakse osaliselt ka "Ujuja" tegevustikku, nii et umbes aasta tagasi loetud raamatu süžee tuli täitsa tuttav ette, seega võib seda muidugi eraldiseisvalt ka lugeda. Ideaalis oleks muidugi tore kui saaks kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda, aga triloogia kolmanda eestikeelse osa ilmumiseni läheb ilmselt veel natuke aega.
Mõlemad raamatud algavad sarnaselt selle poolest, et esimesed 50 lehekülge on suhteliselt segased ja tegelasi on korraga päris palju, aga edasi lugedes ei saa raamatuid enam üldse käest ära panna enne kui lõpp käes. Kui aga konkreetselt "Eeslinnast" kirjutada, siis läbivaks teemaks on praegu vägagi populaarne pagulaste teema ja Süüria enesetaputerroristid, kes leiavad, et märtrisurm võrdub neile osaks langenud õnnega ning Süüria võitlejatel on imeline elu. "Eeslinna" üheks peategelaseks on nagu "Ujujaski" Klara Walldeen, kes töötab ühes salapärases uurimisinstituudis nimega King's Centre for Human Rights Studies. Teiseks peamiseks tegelaseks on seekordses raamatus aga Yasmine Ajam, pagulane, kes üritab leida oma islamistiks pööranud ja väidetavalt surnud venda. Peategelaste teed ristuvad ja edasi peate juba ise lugema, mis saab ja millega raamat lõppeb, sest kõige põnevamaid kohti ei saa ju ette ära rääkida. Pean aga ikka ja jälle tõdema, et nii häid krimikirjanikke kui tuleb Skandinaaviast ja eriti Rootsist, mujalt tõesti ei leia.
Üks asi, mis mind isiklikult läbi raamatu häiris, oli see, et kõik ilmselt araabiakeelsed ja ka inglisekeelsed väljendid on jäetud tõlkimata. Inglise keelega on minul küll lihtne, aga araabiakeelsete väljenditega tekkis küll suuri raskusi, sest nii mõnegi lause sisu jäi tänu sellele täiesti arusaamatuks. Ma siiski leian, et kui tõlgitakse raamatut, siis võiks ikka terve raamatu ära tõlkida, seda enam, et neid kursiivis sõnu ja lausekatkeid oli läbi raamatu ikka massiliselt.

Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016

Alessandro Baricco "Korda kolm koidikul"

1/6/2016

Kõigile, kes on Alessandro Baricco eelnevaid raamatuid lugenud, on selge, mida oodata raamatust "Korda kolm koidikul". Loomulikult väga head ja mõtlemapanevat lugemiselamust, mis jääb peale selle pisikese raamatu läbilugemist veel päevadeks pähe kummitama ning raamatus oleva kolme loo vahel seoseid otsima ja looma.
"Korda kolm koidikul" on Baricco varasema raamatu "Mr Gwyn'i" mõtteline järg, mida võib lugeda ka iseseisva raamatuna. Minu jaoks oli küll "Mr Gwyn" Baricco kõige nõrgem teos, kuid "Korda kolm koidikul" on jälle samal tasemel tema varem eesti keeles avaldatud väga heade raamatutega nagu "Siid", "Veretult", "Novecento" jne. Tuleb küll tunnistada, et Baricco raamatud ei ole sugugi lihtsalt ajaviiteks mõeldud, need tekitavad küsimusi ja arutelu ning panevad mõtlema selle üle, mida autor tegelikult oma kirjatükiga öelda tahtis, kuid mis sõnades siiski väljendamata jäi. Alla sajaleheküljelise raamatu lehekülgedele on mahutatud vähe teksti, aga väga palju mõtteid ja tundeid, nii et kui soovite oivalist ja täiesti erilist lugemiselamust, siis lugege Alessandro Baricco raamatuid, alustades näiteks just viimasest, "Korda kolm koidikul", ja te vaatate edaspidi loetavaid raamatuid juba natuke teise pilguga.
Lõppu lisan paar katkendit raamatust, mis mulle eriti meeldisid.

"Ma olen aru saanud, et ega ikka päriselt ennast ei muuda, ei ole võimalik muuta, sellised, nagu me oleme pisikesest peast, oleme kogu elu, ega siis teiseks inimeseks hakkamise pärast otsast alustata."

"Mis siin ikka rääkida, see on täiesti tavaline lugu, tema on mu elu armastus ja mina olen ta elu armastus, ongi kõik, ainult et kooselust ei ole meil kunagi midagi välja tulnud, oled sa nüüd rahul? ... "Pealegi ei ole üldse kindel, et kui sa kedagi tõepoolest armastad, ja kohe väga, siis parim, mida seltsis teha, on koos elada."

Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016

Elizabeth Bard "Piknik Provence'is"

18/5/2016

Elizabeth Bardi teine raamat tema Prantsusmaa lugude sarjast kannab pealkirja "Piknik Provence'is". Kui esimeses raamatus "Lõunasöök Pariisis" õppis autor alles Pariisi ja oma tulevast abikaasat Gwendalit tundma ja armastama, siis käesolevas raamatus kulgeb tegevus sujuvalt Pariisist Provence'i, kus juba kümme aastat koos olnud paarist saavad majaomanikud ja ka lapsevanemad.
Elizabeth Bard'i raamatud on mõnusa huumoriga vürtsitatud ja ladusalt kirjutatud, nii et kohati on tunne, et oledki reaalselt Prantsusmaa külakesse jõudnud ja näed päriselt kõike seda, millest autor kirjutab. Mainimata ei saa jätta ka iga peatüki lõpus asuvaid retsepte, millest nii mõndagi tahaks isegi proovida. Näiteks virsiku-mustikasalat roosisiirupiga, meriahven Parma singi, roheliste oliivide ja šampanjaga, soe kitsejuustusalat, lihtne sünnipäevatort ja palju muudki. Retseptid on jaotatud ka ürituste lõikes, näiteks on eraldi välja toodud pikniku, jõulude, sünnipäevade ja muude ürituste jaoks sobivad road. Koostisosad ei ole ka just kõige ekstreemsemat sorti, nii et kõigil lugejatel on võimalus raamatu lugemise ja kokkamisega tekitada kodus mõnus Provence'i õhkkond.
Ainuke asi, mis mind selle raamatu juures häiris, oli see, et raamatus on läbivalt väga palju prantsuse keelseid sõnu ja lauseid ning paljude juures ei olnud otsest tõlget. Minu prantsuse keele oskus on kahjuks suhteliselt nõrk, kui mitte öelda, et olematu, nii et väga meeldiv oleks olnud kui oleks kõigest kirjutatust aru saanud.
Kokkuvõttes võib aga öelda, et "Piknik Provence'is" on äärmiselt mõnus lugemine jahedateks suveõhtuteks terrassil pleedi ja tassikese sooja joogiga. Kuigi, et kõigest paremini aru saada, siis ma soovitaksin lugemist alustada siiski Elizabeth Bardi esimesest raamatust ja siis juba sujuvalt teise juurde liikuda.

Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016

Joanne Fluke "Mõrv shokolaadiküpsistega"

24/3/2016

"Mõrv shokolaadiküpsistega" on esimene raamat Joanne Fluke kirjutatud Hannah Swenseni krimilugude sarjast. Hannah on Lake Eden'i populaarseima pagaritöökoja omanik, kelle tööpäevad algavad juba varahommikuti nelja-viie ajal kui ta sõidab tööle oma suussulavate küpsiste taignaid ette valmistama ja küpsetama. Sarja esimeses raamatus leiab Hannah varahommikul oma pagaritöökoja tagant mõrvatuna kohaliku meierei autojuhi ja soovist aidata oma õemehel mõrva lahendada, nii et viimasel oleks võimalik ametiredelil ülespoole tõusta, võtab Hannah ette põneva ja ohtliku uurimise, millesse kaasab ka oma kinnisvaramaaklerist õe. Kesksete tegelaskujudena on raamatus välja toodud veel Hannah ema, kes üritab teda kõigi Lake Eden'i vallaliste meestega kohtingutele saata ja paari panna ning suurepärane inimestetundja kass Moishe, kelle ümber suuresti Hannah igapäevaelu keerlebki.
Joanne Fluke krimilugude sarja kiitmist võiks alustada kaantest, mis on oma küpsiste- ja koogipiltidega äärmiselt ahvatlevad võrreldes paljude teiste raamatutega, mille kujundus on lihtsalt igav, hoolimata sellest, et lugeja teeb tihtipeale oma esmase raamatuvaliku siiski just kaane järgi.
Vaatamata oma mahukusele läheb raamatu lugemine kiiresti edasi, sest tegevus on köitev, raamatu meeleolu hoolimata mõrvast koguaeg kuidagi meeldiv, soe ja hubane. Viimastele emotsioonidele aitavad kindlasti kaasa kõigi raamatus valmistatavate küpsiste retseptid, mistõttu tühja kõhuga ei soovita seda raamatut lugeda. :) Joanne Fluke raamatuid soovitaks eeskätt neile lugejatele, kellel kõik M.C. Beatoni raamatud juba läbi on loetud ja kes tahaks veel ühte "pehmemate" krimilugude sarja lugeda. Hannah Swenseni raamatuid on praeguseks eesti keeles ilmunud juba neli, lisaks siinnimetatule veel "Mõrv maasika-vahukooretordiga", "Mõrv mustikamuffiniga" ja "Mõrv sidruni-beseekoogiga" ja neid tuleb veel juurde, nii et nautimist nii lugemise kui küpsetamise vallas peaks jätkuma päris tükiks ajaks.
Raamatu ainukeseks miinuseks on tohutu hulk kirjavigu ja seda läbi terve raamatu, nii et lõpuks oli küll juba selline tunne, et võtaks punase pastaka, parandaks kõik vead ära ja saadaks selle kirjastusse tagasi.

Sellest raamatust alates lisan iga tutvustuse lõppu ka kirjastuse ja ilmumise aasta.
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2014

Michel Bussi "Leidlaps lumetormist"

16/3/2016

Michel Bussi "Leidlaps lumetormist" ei ole tema esimene kirjandusteos, kuid sellest 2012. aastal kirjutatud raamatust sai tema läbilöögiromaan. Raamatu algus tundus natuke venivat, sest tegelasi on suhteliselt palju ja igaühe elust ja tegemistest antakse alguses põhjalik ülevaade. Kuid kui tegelased ja nende omavahelised suhted on nii palju kui võimalik lahti kirjutatud, läheb romaan edasi nii, et seda ei ole võimalik enam enne lõppu käest ära panna, sest lõpplahendust ei ole võimalik päris sajaprotsendiliselt ette aimata kuna süžeepöörded on äärmiselt ootamatud ja huvitavad.
Rääkides nüüd raamatu sisust pisut täpsemalt, siis "Leidlaps lumetormist" algab Juura mäestikus 23. detsembril 1980. aastal toimunud lennukatastroofiga, milles hukkuvad kõik lennukis viibinud meeskonnaliikmed ja reisijad, peale ühe - kolmekuuse pisikese tüdruku, kes jääb imekombel selles hirmsas õnnetuses ellu. Kuna sellel reisil viibisid lennukis kaks mõnepäevase vahega sündinud kolme kuu vanust beebit, siis hakkavad mõlema perekonnad teda endale nõudma ja kuna kaheksakümnendatel ei olnud veel võimalik sugulussidemeid DNA-testidega kindlaks teha, siis kõik see, mis edasi saab, on täis ootamatusi, kahtlusi, segadust ja südamevalu. Mathilde de Carville ehk ühe pisitüdruku hooldus- ja omandiõiguse üle võitleva perekonna matroon palkab lapse päritolu kindlaks tegemiseks eradetektiiv Crédule Grand-Duc'i ja seda mitte mõneks aastaks vaid detektiiv saab palka seni kuni tüdruk saab 18-aastaseks. Ööl enne tüdruku sünnipäeva on detektiiv valmis alla andma ja ennast uurimise läbikukkumise pärast maha laskma, kuid midagi köidab just sellel hetkel tema tähelepanu. Kas tõesti selgub 18 aasta möödudes lõpuks tõde ja tuleb välja, kes on ikkagi lennuki rusude kõrvalt lumetomist leitud laps? Rohkem oleks praegu patt paljastada, muidu kaob kogu raamatu lugemise põnevus, pinge ja ootusärevus. Nii et asjata ei ole Michel Bussi't võrreldud Gyllian Flynni ja Stieg Larssoniga. Lugege ja te ei kahetse!

Paula McLain "Tiir ümber päikese"

4/2/2016

Juba Paula McLain'i esimene eesti keeles ilmunud romaan "Pariisi abikaasa" Ernest Hemingway ja esimese proua Hemingway elust ja suhetest oli väga köitvalt kirjutatud, seetõttu julgesin ka tema järgmise raamatu oma lugemisnimekirja lisada.
"Tiir ümber päikese" jutustab vaimustava loo lapsena Keeniasse kolinud Beryl Markhamist, kellest sai tollases meestekeskses ühiskonnas esimene naissoost hobusetreener ja esimene naine, kes ületas edukalt The Percival Vega Gull'iga (Briti ühemootoriline monoplaan) Atlandi ookeani.
Keeniasse kolis alguses terve Beryli perekond: isa, ema ja vend, kuid tänu venna nõrgale tervisele ja ema ettekujutuste purunemisele tegelikust Keenia elust, kolisid viimased kaks peagi tagasi Inglismaale ning Beryl jäi isaga Keeniasse. Võrratu lapsepõlv vabas looduses ja kohaliku kipsigise hõimu seltskonnas andis Berylile eluks vajaliku julguse ja enesekindluse oma unistuste poole püüdlemisel. Kuigi kooliharidust sai ta pehmelt öeldes puudulikult, siis korvas selle tema vaimustav loomus ja teotahe. Romaanis satuvad tema teele nii mõnedki pettumused ja katsumused ning mitu korda peab ta otsast alustama, sest soovides tollal naisena saavutada meestega võrdset positsiooni, oli ulmeline soov. Läbi mitmete valede suhete saab ta lõpuks siiski aru, et tema jaoks on olemas ainult üks tõeline armastus, safarikütt ja piloot Denys Finch Hatton. Paraku on viimane tugevalt seotud Taani kirjaniku Karen Blixeniga. Blixen on enda ja Denyse suhte loo jäädvustanud raamatusse "Aafrika äärel", mille 1985. aasta filmiversioonis mängisid peaosi Meryl Streep ja Robert Redford ning mis võitis päris mitu akadeemia auhinda. Beryl Markham on jäädvustanud oma elu ja seiklused Keenias raamatusse "Koos ööga läände".
Äärmiselt huvitav oli lugeda ka seda, et Beryl Markhami ja Paula McLain'i lapsepõlv olid vähemalt ühes punktis suhteliselt sarnased, mõlemad kasvasid ilma emata ja taaskohtumised emadega toimusid mõlemal peaaegu kakskümmend aastat hiljem.
"Tiir ümber päikese" on väga südamlik ja ilus romaan, millega on väga mõnus tuuliseid ja külmi talveõhtuid sisustada. Ja samuti nagu "Oona ja Salingeri" puhul, soovitan kindlasti ka selle romaani tegelaste kohta lisainfot internetist otsida ja võrrelda kui palju on raamatu ja päriselu vahel tegelikke seoseid ja kui palju ilukirjanduslikku lisandust. Kuna käesolev raamat keskendub Beryl Markhami lapsepõlvele ja nooruseajale, siis oli huvitav uurida ka seda, et mis temast ja ka Karen Blixenist hilisemas elus edasi sai.

Siisi Saetalu "Minu Uganda"

22/1/2016

Vahelduseks ka üks mitte kõige parem raamatuelamus. Üldiselt ma üritan sellised raamatud lihtsalt ära unustada ja kahetsen, et neile oma aega raiskasin ning kindlasti ei vaevuks ma neist kirjutama, aga seekordne kogemus lihtsalt vajab äramärkimist. Rääkimata sellest, et Minu-sarja raamatute kvaliteet kõigub ühest äärmusest teise, mis on tingitud sellest, et enamus autoreid ei ole tavaelus kirjanikud, olen ma neid kõiki siiski üritanud lugeda, sest vahel harva eksib nende sekka ka mõni väga hea raamat. Seekord nii küll kahjuks ei juhtunud.
Minu Uganda räägib ilmselgelt Ugandast ja raamatu autori püüdlustest avada seal kohvik, milles saaksid töötada Uganda erivajadustega noored. Peale paljude takistuste ja sealse "huvitava" bürokraatiasüsteemi läbimist see tal ka õnnestub, kuigi lühikokkuvõttena võin öelda, et peale autori Ugandast lahkumist tuleb ka kohvik lõpuks pankroti tõttu siiski sulgeda.
Raamat ise oli ausalt öeldes ikka suhteliselt igav ning selle lugemine ei edenenud kohe üldse. Mis mind aga ikkagi kõige rohkem hämmastab, on see, et hoolimata sellest, et raamatul on peale autori veel ka toimetaja ja korrektor, on raamatus ilmselged faktivead, mis toimetamise käigus oleksid pidanud välja tulema. Ühes peatükis ajas autor sassi nimed, nii et kui kõigepealt oli külalismaja omaniku nimi Geoffry, siis paari lehekülje pärast on sama inimese nimi muundunud Goddfry'ks. Kirjavigadest ma ei hakka rääkimagi, sest harva satub mulle kätte mõni raamat, kus tõesti mitte ühtegi tähe- või kirjaviga ei oleks, olgugi, et mina ei ole tõesti õigekirja ekspert, aga ilmselged kirjavead rikuvad tavaliselt siiski lugemiselamust ja panevad imestama, et mida kõik need toimetajad ja korrektoris seal toimetustes üldse teevad.
Kõige hämmastavam leid antud raamatust on aga järgnevas katkendis:
"1907. aastal reisis 33aastane Winston Churchill läbi Ida-Aafrika ning nimetas Uganda Aafrika pärliks. "Ma ütlen, keskenduge Ugandale! Selle suurepärasusele, vormide ja värvide mitmekülgsusele, selle hiilgava elu rohkusele - lindudele, putukatele, roomajatele, loomadele. Uganda on tõeline Aafrika pärl!" lausus tulevane Suurbritannia president."
President? Päriselt?

Frédéric Beigbeder "Oona ja Salinger"

12/1/2016

Kuna Frédéric Beigbederi esimene eesti keelde tõlgitud romaan „Armastus kestab kolm aastat“ meeldis mulle väga, aga tema teine romaan „17.90 EUR“ ei avaldanud mulle omakorda mingit muljet, siis kolmanda romaani „Oona ja Salinger“ puhul ei teadnud ma kas oodata järjekordset säravat kirjandusteost või seda, et Beigbeder jääb minu silmis siiski vaid ühe menuraamatu autoriks, nii nagu juhtub paljude teiste kirjanikega. Võib-olla just seetõttu, et mu ootused ei olnud eriti kõrged, meeldis „Oona ja Salinger“ mulle väga. Kirjutada romaan reaalsete inimeste ja nende suhete näitel, see oli minu jaoks midagi niivõrd teistsugust, kütkestavat ja kaasatõmbavata, et raamatu lõpuks ei saanud ma enam arugi, kas tegemist on ikka romaaniga või on see pigem tõestisündinud lugu.
Raamat räägib kahe noore inimese, draamakirjaniku Eugene O’Neilli tütre Oona ja tulevase kirjaniku Jerry (J.D.) Salingeri tutvuse loo. Nagu raamatu tutvustuses kirjutatakse, siis „nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last“. See on raamatu lühikokkuvõte, kuid tegelikkuses läks raamat iga lehekülje lugemisega järjest huvitavamaks, nii et päris raamatu lõpus olin ma sunnitud kasutama kõikvõimsa interneti abi, et teha kindlaks, mis selles romaanis on päriselt toimunud ja mis osa väljamõeldud.
Oona oli 21-aastase Jerryga tutvumise ajal 15-aastane ja otsis alles oma kohta elus ning kindlasti ka isafiguuri, sest suhted isaga olid tal pehmelt öeldes väga halvad ning katkesid peale Oona abiellumist hoopiski. Isafiguuri leidis Oona lõpuks aga endast 36 aastat vanemas Charlie Chaplinis, kellega ta oli õnnelikus abielus 34 aastat ja selle liidu tulemuseks oli kaheksa last. Samal ajal kui Oona leidis Charlie, oli Jerry sunnitud aastaid sõjatandril veetma. Kuid hoolimata kahe esimese abielust, ei jätnud Jerry ka siis Oonale kirjade kirjutamist.
„Oona ja Salinger“ on minu viimase aja raamatuelamustest igatahes üks meeldejäävamaid. Raamatu lugemise kõrvale soovitan kindlasti vaadata You Tube’ist Oona esimest ja ainukest kaameraproovi filmi „Tüdruk Leningradist“ jaoks ning videolõiku Oonast ja Chaplinist nende Šveitsi kodus.

Eia Uus "Aasta Pariisis"

7/1/2015

Tundub, et viimane postitus sai tehtud ikka päris kaua aega tagasi, kuid õnneks on see rahulik pühadeaeg möödunud hunniku raamatute seltsis. Lõpuks leidsin enda jaoks ka paar tõsiselt head raamatut. Üks neist on Eia Uusi "Aasta Pariisis". Ausalt öeldes on selle kirjeldamiseks raske sõnu leida, eile raamatu lõppu jõudes olid emotsioonid igatahes laes. Arvestades sellega, et ma tavaliselt Eesti autorite üllitisi ei armasta ja üritan ennast neist praktiliselt alati oma vaimse tervise huvides igaks juhuks eemale hoida, siis Eia Uus on kirjanik, kelle nimi tasub kindlasti endale meelde jätta.
Esmalt võlus tema kirjutamisstiil mind raamatus "Minu Prantsusmaa". Peale seda lugesin ühte tema varem ilmunud raamatut - "Kahe näoga jumal", mis jäi mulle suhteliselt segaseks ning sellepärast ma arvasingi, et see Minu-sarja raamat oli lihtsalt see üks ja ainuke õnnestumine, nagu paljude ühe-populaarse-raamatu-autoritega kahjuks tihtipeale juhtub. Kui ma nägin aga tema uut teost, siis mõtlesin, et igaks juhuks loen ikka "Aasta Pariisis" ka läbi. Kaanekujundus oli imeilus ja mängis otsustamisel suurt rolli. Pealkirjast eeldasin küll, et see raamat võiks olla järg "Minu Prantsusmaale", tegelikult on aga tegemist siiski romaaniga, kuigi mul on kahtlus, et see on vähemalt osaliselt autori enda elust maha kirjutatud. Kui keegi on kategooriliselt romaanide lugemise vastu, siis ärge vaadake sellest raamatust mööda, sest tegemist ei ole klassikalise, imala armastusromaaniga. Kuigi klassikat ja armastust jagub sinna siiski piisavalt, aga maitsekas ja köitvas kombinatsioonis.
Raamatu peategelane Eve on läinud aastaks Prantsusmaale, et teha natuke tööd, lõpetada ära oma magistritöö ning tutvuda ema ja tema enda unistuste riigiga. Osaliselt lähebki kõik nii, nagu plaanitud: kohvikud, croissant'id, muuseumid ja vaatamisväärsused, kuid see aasta võtab üpris huvitava pöörde, kui ta kohtub esmalt prantslase Laurentiga ja hiljem ameeriklase Danieliga.

Lisan siia ka mõned mulle eriti meeldinud ja mind isiklikult tugevalt kõnetanud kohad raamatust.
"Ma vajan üksiolemist rohkem kui midagi muud, aga mul on vaja, et see üksiolemine oleks koos elukaaslasega, korterikaaslasega, toakaaslasega, abikaasaga, lapsega, kellega tahes. " /Eia Uus/

"Koostantsimine pidavat kasvatama usaldust ja kirge ja ühist tahet." /Eia Uus/

"Laurentiga kakleme kõvasti ja hirmus tihti ning ma proovin seda alati tõlgendada suure armastuse märgina, sest olen ju korduvalt lugenud või kuulnud: "Inimesed tülitsevad, sest nad hoolivad. Sest nad lähevad teineteisele korda ja tahavad koos ideaalset tulevikku luua. "" /Eia Uus/

"Küsisin Danielilt kunagi enne meie suhte algust, mille pärast me koos elades tülitseksime, sest ma ei kujutanud ette, et see oleks meie puhul võimalik. Aga on - me tülitseme vahel täiesti jaburate asjade pärast. Ta ajab mind hulluks, aga kas see polegi see, mida ma tahtsin? Kirge, vahel irratsionaalset, mitte turvalist kulgemist. Riski, et see suhe võib lõppeda täna või kesta igavesti. Ebakindlus teeb kõik natuke hirmsaks, aga seegi kuulub elus olemise tunde juurde." /Eia Uus/

Lugege ja te ei kahetse, lõpuks on Eesti saanud endale ka ühe tõsiseltvõetava uue ajastu noorkirjaniku.

Jenni Linturi "Isamaa nimel"

16/12/2014

"Inimesi, kes ei tahtnud päästetud saada, ei saanud päästa. Koos nendega sai ainult uppuda. Nii lihtne see oligi, nii banaalne, sõda ja selle armid." /Jenni Linturi/

"Isamaa nimel" jutustab segasevõitu loo ühest vanast mehest ja sellest, kuidas ta katust parandama minnes katuselt alla kukub ja peale seda sulavad noorena sõjas kogetu ja tänapäev tema jaoks kokku. Näiteks näeb ta kohati oma naise ja tütre asemel hoopis vanu sõjakaaslasi. Raamat räägibki peamiselt sellest, kuidas noored poisid saadeti Soomele Saksamaa toetuse tagamiseks SS-vägedele appi venelasi tapma ja kuidas sõda muudab inimesed loomadeks, ka noored ja puutumatud poisid. Masendav lugu, mis peaks olema osaliselt tõestisündinud ja seotud autori perekonnalooga.
Pegasuse väikeses sarjas on ilmunud väga erinevaid teoseid, kuid käesolev ei ole just see, mille tahaks vabal ajal kätte võtta ja mõnuga lugeda.

Lugemisklubi 16.12.14: Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

16/12/2014

Tänaseks lugemisklubi kohtumiseks valitud raamatuks oli Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus". Tegemist on Leelo Tungla lapsega ja peamiselt luulekogudega tuntuks saanud kirjaniku kõige populaarsema novellikoguga, raamatu illustratsioonid on teinud tema õde. Viiest klubilisest ühele raamat ei meeldinud, kahjuks tuleb tõdeda, et see olin jällegi mina, kõige pretensioonikam lugeja üldse. :) Iseenesest läks raamat küll kiiresti edasi, aga kuna minu ootused olid ilmselt liiga kõrged, siis ikkagi pettusin. Nagu meil täna sellest ka juttu tuli, siis ehk võiks Maarja Kangro proovida kätt luuletuste ja novellide asemel hoopis täispika romaani kirjutamisega, potentsiaali ju on ja geenid mängivad kindlasti ka tugevat rolli. Nagu juba vanad eestlased ütlesid, siis veri on ju see, mis rähnipoja puu otsa viib. Kokkuvõttes jälle selline raamat, mille kohta ei oskagi midagi erilist öelda, ainult kas meeldib või ei meeldi. Seevastu meie lugemisklubi kohta saan jällegi ainult positiivseid sõnu öelda, fantastiline ja natuke segane seltskond, aga alati peale meie kogunemist koju jõudes on emotsioonid laes ja tuju väga hea. Loodan, et me jätkame sellega veel väga pikalt. :)

Cilla & Rolf Börjlind "Süsüügiatõus"

5/12/2014

Lõpuks leidsingi selle, mida ma juba nii pikka aega otsinud olen - ühe tõeliselt hea raamatu. Taas tuleb tõdeda, et rootslased ikka oskavad raamatuid kirjutada, eriti krimkasid. Ja need mulle meeldivad, kohe väga. :)
Olivia Rönning, nooruke politseikõrgkooli õpilane valib kursusetööks 23 aastat tagasi toimunud lahendamata mõrvajuhtumi, millega omal ajal tegelesid tema isa ja uurija Tom Stilton. Süsüügiatõusu ajal uputati Põhja-Kosteri väikesaarel rase naine, kelle isikut ega mõrvapõhjust ei suudetudki tuvastada. Olivia hakkab vana juhtumiga taas tegelema ja jääb tänu sellele ette nii mõnelegi inimesele, kes eelistaksid jätta minevikus toimunud sündmused ajaloohämarusse.
Väga paljude erinevate tegevusliinidega algavas raamatus jooksevad lõpuks kõik niidid kokku ja kõige üllatavam pööre toimub veel raamatu viimastel lehekülgedel. Süžee tundub alguses liiga julm, aga tegelikult on raamat suhteliselt pehme kriminaalromaan. Lihtsalt geniaalselt kirjutatud raamat!!!

David Wagner "Elu"

2/12/2014

Viimasel ajal tundub, et mulle ei satu enam mitte ühtegi head raamatut kätte. Kuigi lugemist on ootamas üle 30 raamatu, ei suuda ma ilmselt sellest hunnikust kuidagi õigeid asju välja tõmmata. Kas asi on tõesti raamatutes, tähtedeseisus või hoopis selles, et igal aastal mingil ajal kaob minu lugemishuvi kusagile ära, seda ei oska ma kahjuks öelda. Kuid õnneks on põletav vajadus raamatute ja lugemise järele alati peale väikest puhkeperioodi jälle tagasi tulnud, loodetavasti ka seekord. Või ehk antakse vahetult enne jõule välja lihtsalt mingeid huvitavamaid üllitisi.
David Wagneri "Elu" on täpselt selline raamat, mida ma ei tahaks lugeda, aga kui juba alustatud sai, siis kahjuks ei suuda ma ühtegi raamatut ka pooleli jätta lootuses, et äkki ikkagi tuleb lõpus midagi huvitavat. Paraku enamiku raamatutega on nii, et ega ikka ei tule küll. David Wagner kirjutab raskelt haigest mehest, kes ühel päeval saab haiglast kõne, et talle on leitud doonorelund ja edasi järgneb pikk heietus elust, naistest, doonorelundi endiselst omanikust ja sellega juhtunust jne. Masendav on mitmeid kirjandusauhindu võitnud noorkirjanikku maha teha, aga igav raamat on igav raamat ja seda ei muuda ikka mitte miski põnevaks.

Järgnev lõiguke raamatust tuli küll kuidagi väga tuttav ette. :)
"Ujulas käisin ma üha harvem, lõpuks enam üldse mitte, kuna mind segasid need memmed ja taadid, kes hoolimatult või pimesi või mõlemat korraga selles liiga soojas vees aerutasid. Või olin ma lihtsalt liiga laisk, et tõusta hommikul vara, minna ujulasse, tulla tagasi koju ja siis kohe ülikooli sõita. Alternatiivne variant - sõita ujulast otse ülikooli - langes ära, mul polnud tahtmist terve päeva oma märgasid ujumisasju läbi linna kaasas tassida." /David Wagner/

Einar Ellermaa & Inge Pitsner "Estonia inimesed"

26/11/2014

Estonia katastroofist on kirjutatud palju raamatuid, palju erinevaid versioone "tõest". Mind isiklikult see katastroof küll ei puudutanud, s.t. et ühtegi minu lähedast ega sõpra-tuttavat seal ei olnud, kuid sellest hoolimata on see õnnetus mulle sügava jälje jätnud nagu tõenäoliselt paljudele teistelegi eestlastele. Estonia teema on mulle sügavat huvi pakkunud ja aastate jooksul olen ma lugenud pea kõiki sellel teemal kirjutatud raamatuid ja artikleid, seega tahtsin kindlasti lugeda ka "Estonia inimesi", mis on kokku pandud nii pääsenute kui ka mittepääsenute lähedaste eludest ja lugudest.
Lugedes katastroofi lõpparuannet, siis tundub, et juhtunu suudetakse edukalt ära seletada, laeva tehniline rike ja paljude halbade asjaolude kokkusattumised tunduvad igati tõesed ja usutavad. Kuid selleski raamatus on välja toodud ikka ja jälle korduvad imelikud seigad. Kui asi ei ole kuidagi kahtlane, siis on imelik, et tehti ettepanek laeva vraki tsemendiga katmiseks ja siiani ei suudeta leida ega kuidagi seletada nn "kadunud päästetute" seika, rääkimata sellest, et uurimiskomisjoni esimees Andi Meister astus sellelt kohalt tagasi, sest tundis, et midagi on valesti. Kui juba komisjoni esimees seda tundis, siis tavainimesel tekib tahes tahtmata veelgi rohkem küsimusi, millele ei leita või ei taheta leida vastuseid.
Ausalt üles tunnistades suutsin ma nii mõneski kohas pisaraid valada, sest emotsionaalselt on see ikka päris raske lugemine, aga soovitan seda raamatut lugeda, sest see on siiski osa meie Eesti ajaloost, olgugi et masendavam osa sellest.

Sophie Hannah "Agatha Christie monogrammimõrvad"

17/11/2014

Kui ma alles mõnda aega tagasi olin raudselt veendunud, et kõik Poirot'i lood on mul läbitud, siis tuleb välja, et nii see siiski ei ole, sest Agatha Christie lapselaps Matthew Prichard andis loa kasutada hallide ajurakkudega eaka Belgia härrasmehe kuju Sophie Hannahi uues raamatus.
Minu ootused selle raamatu suhtes olid igatahes väga kõrged, kuid ausalt öeldes ma ei saa kahjuks eriti positiivset hinnangut anda. Minu jaoks hakkasid "Monogrammimõrvad" huvitavaks minema alles umbes poole raamatu pealt. See on suhteliselt korralik kriminull, kuid ma olen arvamusel, et igal kirjanikul peaksid olema ikkagi isiklikud tegelaskujud. Loomulikult on kahju, kui üks menukas raamatutegelane sureb, nagu juhtus Agatha Christie viimases raamatus, aga kas on ikka õige jätkata teise kirjaniku mõtteid, eriti veel siis, kui see teine kirjanik on antud lugudele juba lõplikult punkti pannud. Seda peab igaüks ise otsustama, aga mina arvan, et Hercule Poirot oleks võinud jääda ainult Agatha Christie omaks, samuti nagu Margaret Mitchelli Scarlett ja Rhett oleksid pidanud jääma ainult temale, olgugi et tema "Tuulest viidud" tegevus jäi reaalselt pooleli.
Raamatu kohta võin öelda veel seda, et tundub nagu tõlkija ei oleks päris eestlane, kuigi nimi väidab vastupidist, sest kirjastiil on väga kummaline. Alguses ma mõtlesin, et see on ainult Poirot'i kui välismaalase puhul nii, aga kahetsusväärselt kordus see kõigi tegelaste puhul. Esimesel poolel raamatust tundus mulle ka, et kuigi "Monogrammimõrvade" Poirot kasutab küll päris-Poirot'i väljendeid, oleks nagu tegemist siiski kahe erineva inimesega. Hiljem läks see tunne küll üle, kuid alguses oli mul väga raske lugedes Agatha Christie Poirot'i silme ette manada. Seekord ei kohta me ka tegelaste hulgas vana head kapten Hastingsit vaid hoopis Scotland Yardi uurijat Catchpooli, kes ongi antud loos jutustaja rollis. Üldiselt siiski hea raamat, aga tõesti, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Võibolla oleks see siis mulle rohkem muljet avaldanud, kui tegelane oleks olnud hoopis keegi teine.

Fredrik Backman "Mida minu poeg peaks maailmast teadma"

17/11/2014

Puhtjuhuslikult leidsin raamatukogust ühe tõeliselt armsa ja naljaka raamatu, kus on kirjas nõuanded isalt pojale, et viimane teaks, mis on tähtis ja et ta oskaks oma eluga edukalt toime tulla. Terava huumoriga vürtsitatud raamat emmeks ja issiks olemise erinevustest, inimestest ja olukordadest ning elust üldiselt. Raamat oleks võrratuks kingituseks igale vastsele lapsevanemale, eriti noortele isadele, sest aitab aru saada, et lapsevanemaks ei sünnita vaid kasvatakse. Järgnevalt toon välja mõned toredamad ja õpetlikumad näited raamatust, kuigi seda oleks soovitatav terviklikult lugeda, aga ma lihtsalt ei suuda järgnevat jagamata jätta. :)
"Nii et mängi. Õpi. Kasva suureks. Aja oma kirge taga. Leia kedagi, keda armastada. Anna oma parim. Ole hell, kui saad, karm, kui pead. Hoia hoolega oma sõpru. Ära liigu vastuvoolu. Sa saad ilusti hakkama." /Fredrik Backman/
"Kui emme on sulle hommikusöögi andnud, näeb köök välja nagu Ajaxi reklaam. Kui mina olen sulle hommikusöögi andnud, näeb see välja nagu "Doom 3". Kurat, keegi varjab mindagi minu eest." /Fredrik Backman/
"Et sa kunagi ei tee seda viga, et pead võitlust võrdsuse eest sugudevaheliseks sõjaks. Et sa kunagi ei arva, et naine ei vääri samu õigusi või vabadusi, mis sinul on, või sama palka sama töö eest. Ja et sa ei võta endale pähe, et sellepärast, et ta kõike seda väärib, ei tohi sa enam talle ust lahti hoida, kus võimalik. Et sa ei saa olla võrdne ja samas džentelmen." /Fredrik Backman/
"Kui ma olin teismeline, jaurasid inimesed kogu aeg, igas võimalikus kontekstis: "Seisa enda eest nagu tõeline mees." Ma olin juba kõvasti üle kahekümne, enne kui mulle kohale jõudis, et tõelised mehed võivad ka istuda ja vait olla ja kuulata. Ja tunnistada, et nad eksisid. Nii et ära tee sama viga, mida mina tegin. " /Fredrik Backman/

Kristi Dela China "Minu Filipiinid"

16/11/2014

"Minu Filipiinid" on väga pikk ja põhjalik aruanne noore ja blondi Eesti neiu lohesurfiarmastusest ja tema mitmetest reisidest Filipiinidele, mille käigus tal õnnestus leida sealt kohaliku tõmmu noormehe näol armastus ja jääda kõigest mõned kuud koos olnuna kohe ka lapseootele. See raamat on kohustuslik lugemisvara kõigile neile, kelle südame on võitnud lohesurf või kellel on lihtsalt soov tutvuda lähemalt Filipiinide elu-oluga. Kristi Dela China elas Boracay saarel vahelduva eduga kokku neli aastat. Lõpuks kui ta tahtis jäädavalt tagasi koju, Eestisse tulla ja peale pikki bürokraatlikke võitlusi selle nimel, et ka oma mees siia külma kliimasse saada, mis tal ka õnnestus, purunes nende suhe siiski, sest filipiinlase jaoks oli see uus kodumaa ja keskkond, kus elada oma naise ja tütre kõrval, midagi sellist, millega ta lõplikult ei suutnudki harjuda ja pöördus tagasi oma pisikesele, soojale saarele.
Raamat annab põhjaliku ülevaate elust Filipiini saartel ja kirjeldab hästi seda, kui raske on elada võõramaalasena teises riigis, eriti veel sellises, mille kultuur ja tavad on niivõrd teistsugused meie omadest.

Lugemisklubi 18.11.14: Patrick Modiano "Silmapiir"

6/11/2014

"Ta saatis naist pilguga, kui too astmetest alla läks. Ja kui ta õhtul tööaja lõpul ilmaasjata ootab? Teda haaras ängistus mõtte juures, et ei pruugi naist enam kunagi näha. Ta püüdis asjatult meelde tuletada, millises raamatus oli kirjutatud, et iga esimene kohtumine on haav." /Patrick Modiano/

Järgmisesse Lugemisklubisse, mis toimub juba 18.11.14, valisime seekord lugemiseks Patrick Modiano raamatu "Silmapiir". Kuna raamatu autor sai hiljuti Nobeli kirjandusauhinna ja eelnevalt on ta pälvinud juba Prantsuse Akadeemia romaaniauhinna, Goncourti auhinna ja 2012. aastal ka Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna, siis seekord osutuks valituks justnimelt see kirjanik ja see raamat. Olgugi, et liiga palju see mulle just ei meeldinud, aga kui juba pool raamatut läbi oli, siis läks kergemaks, natuke paremaks ja huvitavamaks.
Minu jaoks oli see raamat järjekordne "lõpetamata lugu", sest viimase leheküljeni ei tulnud teatud motiivid üldse välja. Näiteks kas Margaret Le Coz läks 40 aastat tagasi ära sõja pärast Saksmaal, olgugi, et ta oli rahvuselt sakslane? Kes ikkagi oli Alain Boyaval ning miks ta Margareti jälitas? Kas Boyaval tappis lõpuks siiski Margareti? Kas Margaret ja Bosmans kohtuvad peale 40. aastat lõpuks naise raamatupoes?
Suuremast plaanist vaadatuna ei olnud raamatu näol tegemist just millegi erilisega, kuid vähemalt on ühe Nobeli preemiaga tunnustatud autori paljukiidetud teos läbi loetud. :)

Agatha Christie "Eesriie"

30/10/2014

Ma arvasin juba päris palju aastaid tagasi, et mul on kõik Agatha Christie raamatud läbi loetud, kuid ühtäkki ilmus siiski veel üks, millest ma isegi midagi kuulnud ei olnud. "Eesriie" ehk Hercule Poirot'i viimane raamat, tundub nüüd tõesti viimane olevat, sest lõppeb see väikese belglase surmaga, kuid enne seda toimub veel palju huvitavaid sündmusi. Raamatu sündmustik viib meid tagasi Styles'i, sinna kust algas esimene Poirot'i lugu. Peategelane veedab seal oma viimaseid päevi ratastoolis olles, kuid ikka veel mõrvu uurides, sest hoolimata liikumisvõimetusest ei ole kuulsad hallid ajurakud sugugi alla andnud.
"Eesriie" on raamat, kus vanad sõbrad - Poirot ja kapten Hastings - jälle kokku saavad ja asuvad otsima mõrvarit, kuigi nende uuritavad mõrvad on juba lahendatud ja süüdlased süüdi mõistetud ning pealtnäha ei oleks enam nagu midagi uurida. Kuid Poirot'il on õigus nagu tavaliselt ja hoolimata sellest, et ma üritasin lõpplahendust ära arvata, siis kahjuks see mul järjekordselt ei õnnestunud ja raamat lõppes minu jaoks nii, nagu ma seda kuidagi oodata ei oleks osanud.
Krimikirjanduse klassika ja korralik punkt Hercule Poirot'i lugudele.

Lugemisklubi 21.10.14: Ruth Rendell "Pruutneitsi"

21/10/2014

Tänane Lugemisklubi kokkusaamine on lõppenud ja nagu peale igat korda, ootan huviga järgmist. See on tõesti üks asi, mida iga kuu oodata. Nagu iga kuu ühel päeval tuleks Jõuluvana suurte kingikottidega. Meie seltskond on küll väike, aga koosneb see huvitavatest ja väga erinevatest inimestest, sellepärast on ka iga arutletava raamatu puhul huvitav kuulata mida teised sellest arvavad. Ei ole lihtsalt kaasa noogutamist, et kui kõigile meeldis, siis peab mulle ka meeldima. Ei, kõigil on õigus oma arvamusele.
Näiteks tänase, Ruth Rendelli "Pruutneitsi" suhtes jagunesid poolt - ja vastuhääled põhimõtteliselt pooleks. Minu jaoks oli see suhteliselt igav lugemine, sest ootasin Inglise daamilt meeldivat pehmet kriminaalromaani, kuid tulemuseks oli hoopis selline pisut ulmeline ja seksist nõretav teos. Kuigi pean tunnistama, et kirjeldused olid väga head, sest esimestest lehekülgedest peale jooksis mul silme ees raamat nagu filmilindilt, ma kujutasin selgelt ette, milline on see maja, kus Senta elab, Philipi kodu, Flora kuju. Senta kodust oli eriti hea nägemus, see mustus ja tolm ja tülgastav hais - see kõik tekitas minus pideva iiveldustunde. Kuid samas peab olema ikkagi väga hästi kirjutatud raamat, kui sellised nüansid nii tugevalt välja ilmuvad. Kui vaadata raamatut tervikuna, siis 300-st leheküljest olin läbi lugenud 100 ja ma ei saanud ikka veel aru, kuhu see kõik välja peaks viima. Ma siiski veel lootsin, et äkki läheb lõpu poole paremaks, kuid kahjuks mitte eriti. Ma lihtsalt ootasin midagi muud, midagi tõeliselt head, kuid pidin kahjuks pettuma. Ruth Rendelli teisi raamatuid mul praegu siiski huvi lugeda ei ole, kuid kellele meeldivad pisut psühholoogilised põnevikud, siis muidugi tasub tema raamatuid lugeda. Paraku võiks alustada mõnest teisest, mitte "Pruutneitsist" või miks mitte lugeda esmalt varjunime Barbara Vine all kirjutatuid.
Kindlasti ei räägi me Lugemisklubainult raamatutest ja tunnist ajast saab tavaliselt poolteist ning lõpuks tuleb lihtsalt laiali minna sellepärast, et raamatukogu hakatakse sulgema. :)

Lugemisklubi 16.09.14: Virginia Woolf "Proua Dalloway" ja Michael Cunningham"Tunnid"

10/10/2014

Kui blogi tutvustuses sai juba mainitud Tallinna Keskraamatukogu igakuist Lugemisklubi, siis räägiks sellest nüüd natuke lähemalt.
Meie eelmine kokkusaamine toimus 16.09.14 ja arutluse all olid ülalmainitud raamatud. Alguses valisime küll ainult Woolfi, kuid siis saime teada, et Cunninghami raamat on kirjutatud just "Proua Dalloway" põhjal, seega valisime lugemiseks kaks raamatut korraga.
"Proua Dalloway" oli minu jaoks väga raske lugemine, kuigi raamatut ennast pole ollagi, oli selle läbimine tõeliselt pikk ja piinarikas protsess. Kaalusime mõne Woolfi raamatu lugemist pikalt ja kahjuks kujunes sellest lõpuks suur pettumus. Tekkis ainult küsimus, et kas kõik ta raamatud on nii melanhoolsed ja pessimistlikud. Kahjuks hetkel ei ole erilist tahtmist mõnda tema teist teost kätte võtta, ehk kunagi hiljem. Järgnevalt mõned näited sellest melanhooliast: "Armastus teeb üksildaseks."; "Ka armastus hävitas. Laastas kõik, mis oli ilus, kõik, mis oli ehtne."; "Seesugusesse maailma ei tohi lapsi sigitada. Ei tohi põlistada kannatusi ega jätkata himurate loomade sugu, kel pole püsivaid tundmusi, on ainult tujud ja edevus, mis neid vintsutavad." Kokkuvõttes masendav lugu masendava elulooga autorilt.
"Tunnid" möödusid kuidagi kergemalt, olgugi et peale "Proua Dalloway" lugemist ei suutnud ma ka seda raamatut enda jaoks eriti meeldivaks mõelda. Aga selle süžee ja stiil olid märksa paremad ja raamatu lõpp tuli minu jaoks vägagi ootamatult, sest ma ei pannud varem tähelegi, et kolm süžeeliini jooksevad üksteisega lõpuks kokku. Mina eeldasin, et need ongi lihtsalt kolm eraldiseisvat lugu. Iseenesest hea lugemine ja huvitav oleks selle põhjal tehtud filmi uuesti vaadata.

Saale Väester "Uus elu"

9/10/2014

See võib kõlada õelalt, aga ma ei usu Eesti kirjanikesse ja nende raamatutesse. Ma küll üritan vahel mõne uue üllitise läbi lugeda, kuid paraku tõden ikka ja jälle, et taas on see täielik pettumus. Üritatakse teha järgi mingeid Ameerika bestsellereid, aga ei tule välja, kohe üldse mitte.
Saale Väesteri "Uus elu" jäi silma oma armsa kaanepildiga, rääkimata minu armastusest õhukeste ja suure kirjaga raamatute vastu. Selle raamatu kiri on muidugi nii suur, et tekib tunne nagu loeks "Sipsikut" või mõnda muud lasteraamatut. :) Raamatu sisu ongi nagu lasteraamatul, selline klišee, et seda on isegi raske lühidalt kokku võtta. Oleks nagu otse eneseabi õpikust või Rhonda Byrne'i kultusraamatust "Saladus" maha kirjutatud - saada oma soovid universumile ja kõik need täituvad. :)
Nojah, kellel üldse midagi teha pole, siis lugege, vähemalt selle läbimine ei kuluta eriti teie väärtuslikku aega.

Peter Stamm "Agnes","Hajusad maastikud"

9/10/2014

"Elu on liiga lühike, et lugeda halbu raamatuid, liiga lühike, et kirjutada halbu raamatuid." /Peter Stamm/

Üks andekamaid tänapäeva Šveitsi kirjanikke, Peter Stamm on öelnud, et teda paelub millegi sellise loomine, mida veel ei tunta. Tuleb tõdeda, et nii see ongi, tema raamatud on tavapärastest erinevad. Autori kirjanduslikeks eeskujudeks on olnud Scott Fitzgerald, Cesare Pavese, Ernst Hemingway, Raymond Carver ja Franz Kafka.

Peter Stammi debüütromaan "Agnes" sattus mulle raamatukogus juhuslikult kätte ja kuna Moodsa Aja sarja raamatutest olen ma leidnud palju huvitavat lugemist, mida igava kaanekujunduse järgi oodatagi ei oskaks, siis mõtlesin ka selle raamatu laenutada ja läkski õnneks, mulle väga meeldis. Minu jaoks sarnanes see mingil kaudsel moel Daniel Glattaueri raamatuga "Hea põhjatuule vastu", kuigi teema ja sisu on täiesti erinevad, aga midagi oli neis kahes siiski sarnast. Võib olla mõlemat läbiv kahe inimese armastuse lugu, ühes küll interneti teel ja teises silmast-silma. Tegelikult ilmumisel võrreldi Stammi "Agnest" hoopis Max Frischi "Homo faberiga", eks kõigil tekivad teatud raamatutega omad seosed ja võrdlusmomendid.
Ainuke asi, mis mind "Agnese" puhul häiris oli see kahtlane lõpp, mille tõlgendamine jääb lugeja hooleks ja see mulle kohe üldse ei sobi. Kui kirjanik hakkab juba raamatut kirjutama, siis tõenäoliselt on tal ka mingi mõte, kuidas see lõppema peaks, seega selline mitmeti tõlgendatav lõpp on mulle suhteliselt vastukarva. Kui ma tahaks raamatu lõppu välja mõelda, siis ma kirjutaks ise raamatu, lugedes tahaks ma siiski teada autori visiooni ja lõpplahendust.
Tsiteeriksin siinkohal ühte lõigukest "Agnesest", mis puudutab raamatuid ja lugemist. "Ma ei loe enam kuigi palju", ütles Agnes, "võib olla sellepärast. Sest ma ei tahtnud enam, et raamatud minu üle võimust võtavad. See on nagu mürk. Ma kujutlesin, et olen nüüd immuunne. Aga immuunseks ei muututa. Vastupidi."

"Hajusad maastikud" oli seevastu juba minu teadlik lugemisvalik, kuna see on hetkel veel ainus raamat, mis Peter Stammilt on eesti keeles ilmunud, siis loomulikult eelmise raamatu emotsioonidest lähtuvalt tahtsin lugeda ka seda. Kahjuks see mulle enam nii väga ei meeldinud. Huvitaval kombel olen ma pidanud tõdema, et nii mõnegi kirjaniku puhul on esimene loetud raamat väga hea, aga järgmised valmistavad juba pettumuse. Oivaliseks näiteks siinkohal on Amélie Nothomb, tema "Sinihabe" oli lausa oivaline lugemine, aga kõik teised raamatud ("Jumala lapsepõlv", "Armastuse sõda", "Jahmatus ja värinad") olid lihtsalt piinarikkad ja igavad. "Hajusad maastikud" oli küll kirjutatud Stammile omases lihtsas ja lakoonilises stiilis, mitte liiga palju sõnu kasutades, kuid minu jaoks jäi selles võrreldes "Agnesega" midagi puudu. Süžee oli igav ja hüplik. Nii et kui "Agnese" puhul ma annaksin soovituse seda lugeda, siis "Hajusate maastike" puhul ma seda tõenäoliselt ei teeks.

Peter Stamm on öelnud, et iga raamatut tõlgitakse vähemalt kaks korda, üks kord autori ja üks kord lugeja poolt. Iga lugeja loeb isemoodi, iga vaatleja vaatleb isemoodi, iga kuulaja kuulab isemoodi. Autor ju lihtsalt ei kirjuta, ta kirjeldab, muudab pildid, mõtted, elavad ja fiktiivsed isikud sõnadeks. Peale selle ei usu autor, et inimesed muutuvad. Nad õpivad võib olla oma eeltingimustega teisiti elama.