Tänane Lugemisklubi kokkusaamine on lõppenud ja nagu peale igat korda, ootan huviga järgmist. See on tõesti üks asi, mida iga kuu oodata. Nagu iga kuu ühel päeval tuleks Jõuluvana suurte kingikottidega. Meie seltskond on küll väike, aga koosneb see huvitavatest ja väga erinevatest inimestest, sellepärast on ka iga arutletava raamatu puhul huvitav kuulata mida teised sellest arvavad. Ei ole lihtsalt kaasa noogutamist, et kui kõigile meeldis, siis peab mulle ka meeldima. Ei, kõigil on õigus oma arvamusele.
Näiteks tänase, Ruth Rendelli "Pruutneitsi" suhtes jagunesid poolt - ja vastuhääled põhimõtteliselt pooleks. Minu jaoks oli see suhteliselt igav lugemine, sest ootasin Inglise daamilt meeldivat pehmet kriminaalromaani, kuid tulemuseks oli hoopis selline pisut ulmeline ja seksist nõretav teos. Kuigi pean tunnistama, et kirjeldused olid väga head, sest esimestest lehekülgedest peale jooksis mul silme ees raamat nagu filmilindilt, ma kujutasin selgelt ette, milline on see maja, kus Senta elab, Philipi kodu, Flora kuju. Senta kodust oli eriti hea nägemus, see mustus ja tolm ja tülgastav hais - see kõik tekitas minus pideva iiveldustunde. Kuid samas peab olema ikkagi väga hästi kirjutatud raamat, kui sellised nüansid nii tugevalt välja ilmuvad. Kui vaadata raamatut tervikuna, siis 300-st leheküljest olin läbi lugenud 100 ja ma ei saanud ikka veel aru, kuhu see kõik välja peaks viima. Ma siiski veel lootsin, et äkki läheb lõpu poole paremaks, kuid kahjuks mitte eriti. Ma lihtsalt ootasin midagi muud, midagi tõeliselt head, kuid pidin kahjuks pettuma. Ruth Rendelli teisi raamatuid mul praegu siiski huvi lugeda ei ole, kuid kellele meeldivad pisut psühholoogilised põnevikud, siis muidugi tasub tema raamatuid lugeda. Paraku võiks alustada mõnest teisest, mitte "Pruutneitsist" või miks mitte lugeda esmalt varjunime Barbara Vine all kirjutatuid.
Kindlasti ei räägi me Lugemisklubainult raamatutest ja tunnist ajast saab tavaliselt poolteist ning lõpuks tuleb lihtsalt laiali minna sellepärast, et raamatukogu hakatakse sulgema. :)
Näiteks tänase, Ruth Rendelli "Pruutneitsi" suhtes jagunesid poolt - ja vastuhääled põhimõtteliselt pooleks. Minu jaoks oli see suhteliselt igav lugemine, sest ootasin Inglise daamilt meeldivat pehmet kriminaalromaani, kuid tulemuseks oli hoopis selline pisut ulmeline ja seksist nõretav teos. Kuigi pean tunnistama, et kirjeldused olid väga head, sest esimestest lehekülgedest peale jooksis mul silme ees raamat nagu filmilindilt, ma kujutasin selgelt ette, milline on see maja, kus Senta elab, Philipi kodu, Flora kuju. Senta kodust oli eriti hea nägemus, see mustus ja tolm ja tülgastav hais - see kõik tekitas minus pideva iiveldustunde. Kuid samas peab olema ikkagi väga hästi kirjutatud raamat, kui sellised nüansid nii tugevalt välja ilmuvad. Kui vaadata raamatut tervikuna, siis 300-st leheküljest olin läbi lugenud 100 ja ma ei saanud ikka veel aru, kuhu see kõik välja peaks viima. Ma siiski veel lootsin, et äkki läheb lõpu poole paremaks, kuid kahjuks mitte eriti. Ma lihtsalt ootasin midagi muud, midagi tõeliselt head, kuid pidin kahjuks pettuma. Ruth Rendelli teisi raamatuid mul praegu siiski huvi lugeda ei ole, kuid kellele meeldivad pisut psühholoogilised põnevikud, siis muidugi tasub tema raamatuid lugeda. Paraku võiks alustada mõnest teisest, mitte "Pruutneitsist" või miks mitte lugeda esmalt varjunime Barbara Vine all kirjutatuid.
Kindlasti ei räägi me Lugemisklubainult raamatutest ja tunnist ajast saab tavaliselt poolteist ning lõpuks tuleb lihtsalt laiali minna sellepärast, et raamatukogu hakatakse sulgema. :)