Estonia katastroofist on kirjutatud palju raamatuid, palju erinevaid versioone "tõest". Mind isiklikult see katastroof küll ei puudutanud, s.t. et ühtegi minu lähedast ega sõpra-tuttavat seal ei olnud, kuid sellest hoolimata on see õnnetus mulle sügava jälje jätnud nagu tõenäoliselt paljudele teistelegi eestlastele. Estonia teema on mulle sügavat huvi pakkunud ja aastate jooksul olen ma lugenud pea kõiki sellel teemal kirjutatud raamatuid ja artikleid, seega tahtsin kindlasti lugeda ka "Estonia inimesi", mis on kokku pandud nii pääsenute kui ka mittepääsenute lähedaste eludest ja lugudest.
Lugedes katastroofi lõpparuannet, siis tundub, et juhtunu suudetakse edukalt ära seletada, laeva tehniline rike ja paljude halbade asjaolude kokkusattumised tunduvad igati tõesed ja usutavad. Kuid selleski raamatus on välja toodud ikka ja jälle korduvad imelikud seigad. Kui asi ei ole kuidagi kahtlane, siis on imelik, et tehti ettepanek laeva vraki tsemendiga katmiseks ja siiani ei suudeta leida ega kuidagi seletada nn "kadunud päästetute" seika, rääkimata sellest, et uurimiskomisjoni esimees Andi Meister astus sellelt kohalt tagasi, sest tundis, et midagi on valesti. Kui juba komisjoni esimees seda tundis, siis tavainimesel tekib tahes tahtmata veelgi rohkem küsimusi, millele ei leita või ei taheta leida vastuseid.
Ausalt üles tunnistades suutsin ma nii mõneski kohas pisaraid valada, sest emotsionaalselt on see ikka päris raske lugemine, aga soovitan seda raamatut lugeda, sest see on siiski osa meie Eesti ajaloost, olgugi et masendavam osa sellest.
Lugedes katastroofi lõpparuannet, siis tundub, et juhtunu suudetakse edukalt ära seletada, laeva tehniline rike ja paljude halbade asjaolude kokkusattumised tunduvad igati tõesed ja usutavad. Kuid selleski raamatus on välja toodud ikka ja jälle korduvad imelikud seigad. Kui asi ei ole kuidagi kahtlane, siis on imelik, et tehti ettepanek laeva vraki tsemendiga katmiseks ja siiani ei suudeta leida ega kuidagi seletada nn "kadunud päästetute" seika, rääkimata sellest, et uurimiskomisjoni esimees Andi Meister astus sellelt kohalt tagasi, sest tundis, et midagi on valesti. Kui juba komisjoni esimees seda tundis, siis tavainimesel tekib tahes tahtmata veelgi rohkem küsimusi, millele ei leita või ei taheta leida vastuseid.
Ausalt üles tunnistades suutsin ma nii mõneski kohas pisaraid valada, sest emotsionaalselt on see ikka päris raske lugemine, aga soovitan seda raamatut lugeda, sest see on siiski osa meie Eesti ajaloost, olgugi et masendavam osa sellest.