Tundub, et viimane postitus sai tehtud ikka päris kaua aega tagasi, kuid õnneks on see rahulik pühadeaeg möödunud hunniku raamatute seltsis. Lõpuks leidsin enda jaoks ka paar tõsiselt head raamatut. Üks neist on Eia Uusi "Aasta Pariisis". Ausalt öeldes on selle kirjeldamiseks raske sõnu leida, eile raamatu lõppu jõudes olid emotsioonid igatahes laes. Arvestades sellega, et ma tavaliselt Eesti autorite üllitisi ei armasta ja üritan ennast neist praktiliselt alati oma vaimse tervise huvides igaks juhuks eemale hoida, siis Eia Uus on kirjanik, kelle nimi tasub kindlasti endale meelde jätta.
Esmalt võlus tema kirjutamisstiil mind raamatus "Minu Prantsusmaa". Peale seda lugesin ühte tema varem ilmunud raamatut - "Kahe näoga jumal", mis jäi mulle suhteliselt segaseks ning sellepärast ma arvasingi, et see Minu-sarja raamat oli lihtsalt see üks ja ainuke õnnestumine, nagu paljude ühe-populaarse-raamatu-autoritega kahjuks tihtipeale juhtub. Kui ma nägin aga tema uut teost, siis mõtlesin, et igaks juhuks loen ikka "Aasta Pariisis" ka läbi. Kaanekujundus oli imeilus ja mängis otsustamisel suurt rolli. Pealkirjast eeldasin küll, et see raamat võiks olla järg "Minu Prantsusmaale", tegelikult on aga tegemist siiski romaaniga, kuigi mul on kahtlus, et see on vähemalt osaliselt autori enda elust maha kirjutatud. Kui keegi on kategooriliselt romaanide lugemise vastu, siis ärge vaadake sellest raamatust mööda, sest tegemist ei ole klassikalise, imala armastusromaaniga. Kuigi klassikat ja armastust jagub sinna siiski piisavalt, aga maitsekas ja köitvas kombinatsioonis.
Raamatu peategelane Eve on läinud aastaks Prantsusmaale, et teha natuke tööd, lõpetada ära oma magistritöö ning tutvuda ema ja tema enda unistuste riigiga. Osaliselt lähebki kõik nii, nagu plaanitud: kohvikud, croissant'id, muuseumid ja vaatamisväärsused, kuid see aasta võtab üpris huvitava pöörde, kui ta kohtub esmalt prantslase Laurentiga ja hiljem ameeriklase Danieliga.
Lisan siia ka mõned mulle eriti meeldinud ja mind isiklikult tugevalt kõnetanud kohad raamatust.
"Ma vajan üksiolemist rohkem kui midagi muud, aga mul on vaja, et see üksiolemine oleks koos elukaaslasega, korterikaaslasega, toakaaslasega, abikaasaga, lapsega, kellega tahes. " /Eia Uus/
"Koostantsimine pidavat kasvatama usaldust ja kirge ja ühist tahet." /Eia Uus/
"Laurentiga kakleme kõvasti ja hirmus tihti ning ma proovin seda alati tõlgendada suure armastuse märgina, sest olen ju korduvalt lugenud või kuulnud: "Inimesed tülitsevad, sest nad hoolivad. Sest nad lähevad teineteisele korda ja tahavad koos ideaalset tulevikku luua. "" /Eia Uus/
"Küsisin Danielilt kunagi enne meie suhte algust, mille pärast me koos elades tülitseksime, sest ma ei kujutanud ette, et see oleks meie puhul võimalik. Aga on - me tülitseme vahel täiesti jaburate asjade pärast. Ta ajab mind hulluks, aga kas see polegi see, mida ma tahtsin? Kirge, vahel irratsionaalset, mitte turvalist kulgemist. Riski, et see suhe võib lõppeda täna või kesta igavesti. Ebakindlus teeb kõik natuke hirmsaks, aga seegi kuulub elus olemise tunde juurde." /Eia Uus/
Lugege ja te ei kahetse, lõpuks on Eesti saanud endale ka ühe tõsiseltvõetava uue ajastu noorkirjaniku.
Esmalt võlus tema kirjutamisstiil mind raamatus "Minu Prantsusmaa". Peale seda lugesin ühte tema varem ilmunud raamatut - "Kahe näoga jumal", mis jäi mulle suhteliselt segaseks ning sellepärast ma arvasingi, et see Minu-sarja raamat oli lihtsalt see üks ja ainuke õnnestumine, nagu paljude ühe-populaarse-raamatu-autoritega kahjuks tihtipeale juhtub. Kui ma nägin aga tema uut teost, siis mõtlesin, et igaks juhuks loen ikka "Aasta Pariisis" ka läbi. Kaanekujundus oli imeilus ja mängis otsustamisel suurt rolli. Pealkirjast eeldasin küll, et see raamat võiks olla järg "Minu Prantsusmaale", tegelikult on aga tegemist siiski romaaniga, kuigi mul on kahtlus, et see on vähemalt osaliselt autori enda elust maha kirjutatud. Kui keegi on kategooriliselt romaanide lugemise vastu, siis ärge vaadake sellest raamatust mööda, sest tegemist ei ole klassikalise, imala armastusromaaniga. Kuigi klassikat ja armastust jagub sinna siiski piisavalt, aga maitsekas ja köitvas kombinatsioonis.
Raamatu peategelane Eve on läinud aastaks Prantsusmaale, et teha natuke tööd, lõpetada ära oma magistritöö ning tutvuda ema ja tema enda unistuste riigiga. Osaliselt lähebki kõik nii, nagu plaanitud: kohvikud, croissant'id, muuseumid ja vaatamisväärsused, kuid see aasta võtab üpris huvitava pöörde, kui ta kohtub esmalt prantslase Laurentiga ja hiljem ameeriklase Danieliga.
Lisan siia ka mõned mulle eriti meeldinud ja mind isiklikult tugevalt kõnetanud kohad raamatust.
"Ma vajan üksiolemist rohkem kui midagi muud, aga mul on vaja, et see üksiolemine oleks koos elukaaslasega, korterikaaslasega, toakaaslasega, abikaasaga, lapsega, kellega tahes. " /Eia Uus/
"Koostantsimine pidavat kasvatama usaldust ja kirge ja ühist tahet." /Eia Uus/
"Laurentiga kakleme kõvasti ja hirmus tihti ning ma proovin seda alati tõlgendada suure armastuse märgina, sest olen ju korduvalt lugenud või kuulnud: "Inimesed tülitsevad, sest nad hoolivad. Sest nad lähevad teineteisele korda ja tahavad koos ideaalset tulevikku luua. "" /Eia Uus/
"Küsisin Danielilt kunagi enne meie suhte algust, mille pärast me koos elades tülitseksime, sest ma ei kujutanud ette, et see oleks meie puhul võimalik. Aga on - me tülitseme vahel täiesti jaburate asjade pärast. Ta ajab mind hulluks, aga kas see polegi see, mida ma tahtsin? Kirge, vahel irratsionaalset, mitte turvalist kulgemist. Riski, et see suhe võib lõppeda täna või kesta igavesti. Ebakindlus teeb kõik natuke hirmsaks, aga seegi kuulub elus olemise tunde juurde." /Eia Uus/
Lugege ja te ei kahetse, lõpuks on Eesti saanud endale ka ühe tõsiseltvõetava uue ajastu noorkirjaniku.