Viimasel ajal tundub, et mulle ei satu enam mitte ühtegi head raamatut kätte. Kuigi lugemist on ootamas üle 30 raamatu, ei suuda ma ilmselt sellest hunnikust kuidagi õigeid asju välja tõmmata. Kas asi on tõesti raamatutes, tähtedeseisus või hoopis selles, et igal aastal mingil ajal kaob minu lugemishuvi kusagile ära, seda ei oska ma kahjuks öelda. Kuid õnneks on põletav vajadus raamatute ja lugemise järele alati peale väikest puhkeperioodi jälle tagasi tulnud, loodetavasti ka seekord. Või ehk antakse vahetult enne jõule välja lihtsalt mingeid huvitavamaid üllitisi.
David Wagneri "Elu" on täpselt selline raamat, mida ma ei tahaks lugeda, aga kui juba alustatud sai, siis kahjuks ei suuda ma ühtegi raamatut ka pooleli jätta lootuses, et äkki ikkagi tuleb lõpus midagi huvitavat. Paraku enamiku raamatutega on nii, et ega ikka ei tule küll. David Wagner kirjutab raskelt haigest mehest, kes ühel päeval saab haiglast kõne, et talle on leitud doonorelund ja edasi järgneb pikk heietus elust, naistest, doonorelundi endiselst omanikust ja sellega juhtunust jne. Masendav on mitmeid kirjandusauhindu võitnud noorkirjanikku maha teha, aga igav raamat on igav raamat ja seda ei muuda ikka mitte miski põnevaks.
Järgnev lõiguke raamatust tuli küll kuidagi väga tuttav ette. :)
"Ujulas käisin ma üha harvem, lõpuks enam üldse mitte, kuna mind segasid need memmed ja taadid, kes hoolimatult või pimesi või mõlemat korraga selles liiga soojas vees aerutasid. Või olin ma lihtsalt liiga laisk, et tõusta hommikul vara, minna ujulasse, tulla tagasi koju ja siis kohe ülikooli sõita. Alternatiivne variant - sõita ujulast otse ülikooli - langes ära, mul polnud tahtmist terve päeva oma märgasid ujumisasju läbi linna kaasas tassida." /David Wagner/
David Wagneri "Elu" on täpselt selline raamat, mida ma ei tahaks lugeda, aga kui juba alustatud sai, siis kahjuks ei suuda ma ühtegi raamatut ka pooleli jätta lootuses, et äkki ikkagi tuleb lõpus midagi huvitavat. Paraku enamiku raamatutega on nii, et ega ikka ei tule küll. David Wagner kirjutab raskelt haigest mehest, kes ühel päeval saab haiglast kõne, et talle on leitud doonorelund ja edasi järgneb pikk heietus elust, naistest, doonorelundi endiselst omanikust ja sellega juhtunust jne. Masendav on mitmeid kirjandusauhindu võitnud noorkirjanikku maha teha, aga igav raamat on igav raamat ja seda ei muuda ikka mitte miski põnevaks.
Järgnev lõiguke raamatust tuli küll kuidagi väga tuttav ette. :)
"Ujulas käisin ma üha harvem, lõpuks enam üldse mitte, kuna mind segasid need memmed ja taadid, kes hoolimatult või pimesi või mõlemat korraga selles liiga soojas vees aerutasid. Või olin ma lihtsalt liiga laisk, et tõusta hommikul vara, minna ujulasse, tulla tagasi koju ja siis kohe ülikooli sõita. Alternatiivne variant - sõita ujulast otse ülikooli - langes ära, mul polnud tahtmist terve päeva oma märgasid ujumisasju läbi linna kaasas tassida." /David Wagner/