Vahelduseks ka üks mitte kõige parem raamatuelamus. Üldiselt ma üritan sellised raamatud lihtsalt ära unustada ja kahetsen, et neile oma aega raiskasin ning kindlasti ei vaevuks ma neist kirjutama, aga seekordne kogemus lihtsalt vajab äramärkimist. Rääkimata sellest, et Minu-sarja raamatute kvaliteet kõigub ühest äärmusest teise, mis on tingitud sellest, et enamus autoreid ei ole tavaelus kirjanikud, olen ma neid kõiki siiski üritanud lugeda, sest vahel harva eksib nende sekka ka mõni väga hea raamat. Seekord nii küll kahjuks ei juhtunud.
Minu Uganda räägib ilmselgelt Ugandast ja raamatu autori püüdlustest avada seal kohvik, milles saaksid töötada Uganda erivajadustega noored. Peale paljude takistuste ja sealse "huvitava" bürokraatiasüsteemi läbimist see tal ka õnnestub, kuigi lühikokkuvõttena võin öelda, et peale autori Ugandast lahkumist tuleb ka kohvik lõpuks pankroti tõttu siiski sulgeda.
Raamat ise oli ausalt öeldes ikka suhteliselt igav ning selle lugemine ei edenenud kohe üldse. Mis mind aga ikkagi kõige rohkem hämmastab, on see, et hoolimata sellest, et raamatul on peale autori veel ka toimetaja ja korrektor, on raamatus ilmselged faktivead, mis toimetamise käigus oleksid pidanud välja tulema. Ühes peatükis ajas autor sassi nimed, nii et kui kõigepealt oli külalismaja omaniku nimi Geoffry, siis paari lehekülje pärast on sama inimese nimi muundunud Goddfry'ks. Kirjavigadest ma ei hakka rääkimagi, sest harva satub mulle kätte mõni raamat, kus tõesti mitte ühtegi tähe- või kirjaviga ei oleks, olgugi, et mina ei ole tõesti õigekirja ekspert, aga ilmselged kirjavead rikuvad tavaliselt siiski lugemiselamust ja panevad imestama, et mida kõik need toimetajad ja korrektoris seal toimetustes üldse teevad.
Kõige hämmastavam leid antud raamatust on aga järgnevas katkendis:
"1907. aastal reisis 33aastane Winston Churchill läbi Ida-Aafrika ning nimetas Uganda Aafrika pärliks. "Ma ütlen, keskenduge Ugandale! Selle suurepärasusele, vormide ja värvide mitmekülgsusele, selle hiilgava elu rohkusele - lindudele, putukatele, roomajatele, loomadele. Uganda on tõeline Aafrika pärl!" lausus tulevane Suurbritannia president."
President? Päriselt?
Minu Uganda räägib ilmselgelt Ugandast ja raamatu autori püüdlustest avada seal kohvik, milles saaksid töötada Uganda erivajadustega noored. Peale paljude takistuste ja sealse "huvitava" bürokraatiasüsteemi läbimist see tal ka õnnestub, kuigi lühikokkuvõttena võin öelda, et peale autori Ugandast lahkumist tuleb ka kohvik lõpuks pankroti tõttu siiski sulgeda.
Raamat ise oli ausalt öeldes ikka suhteliselt igav ning selle lugemine ei edenenud kohe üldse. Mis mind aga ikkagi kõige rohkem hämmastab, on see, et hoolimata sellest, et raamatul on peale autori veel ka toimetaja ja korrektor, on raamatus ilmselged faktivead, mis toimetamise käigus oleksid pidanud välja tulema. Ühes peatükis ajas autor sassi nimed, nii et kui kõigepealt oli külalismaja omaniku nimi Geoffry, siis paari lehekülje pärast on sama inimese nimi muundunud Goddfry'ks. Kirjavigadest ma ei hakka rääkimagi, sest harva satub mulle kätte mõni raamat, kus tõesti mitte ühtegi tähe- või kirjaviga ei oleks, olgugi, et mina ei ole tõesti õigekirja ekspert, aga ilmselged kirjavead rikuvad tavaliselt siiski lugemiselamust ja panevad imestama, et mida kõik need toimetajad ja korrektoris seal toimetustes üldse teevad.
Kõige hämmastavam leid antud raamatust on aga järgnevas katkendis:
"1907. aastal reisis 33aastane Winston Churchill läbi Ida-Aafrika ning nimetas Uganda Aafrika pärliks. "Ma ütlen, keskenduge Ugandale! Selle suurepärasusele, vormide ja värvide mitmekülgsusele, selle hiilgava elu rohkusele - lindudele, putukatele, roomajatele, loomadele. Uganda on tõeline Aafrika pärl!" lausus tulevane Suurbritannia president."
President? Päriselt?