Kui ma alles mõnda aega tagasi olin raudselt veendunud, et kõik Poirot'i lood on mul läbitud, siis tuleb välja, et nii see siiski ei ole, sest Agatha Christie lapselaps Matthew Prichard andis loa kasutada hallide ajurakkudega eaka Belgia härrasmehe kuju Sophie Hannahi uues raamatus.
Minu ootused selle raamatu suhtes olid igatahes väga kõrged, kuid ausalt öeldes ma ei saa kahjuks eriti positiivset hinnangut anda. Minu jaoks hakkasid "Monogrammimõrvad" huvitavaks minema alles umbes poole raamatu pealt. See on suhteliselt korralik kriminull, kuid ma olen arvamusel, et igal kirjanikul peaksid olema ikkagi isiklikud tegelaskujud. Loomulikult on kahju, kui üks menukas raamatutegelane sureb, nagu juhtus Agatha Christie viimases raamatus, aga kas on ikka õige jätkata teise kirjaniku mõtteid, eriti veel siis, kui see teine kirjanik on antud lugudele juba lõplikult punkti pannud. Seda peab igaüks ise otsustama, aga mina arvan, et Hercule Poirot oleks võinud jääda ainult Agatha Christie omaks, samuti nagu Margaret Mitchelli Scarlett ja Rhett oleksid pidanud jääma ainult temale, olgugi et tema "Tuulest viidud" tegevus jäi reaalselt pooleli.
Raamatu kohta võin öelda veel seda, et tundub nagu tõlkija ei oleks päris eestlane, kuigi nimi väidab vastupidist, sest kirjastiil on väga kummaline. Alguses ma mõtlesin, et see on ainult Poirot'i kui välismaalase puhul nii, aga kahetsusväärselt kordus see kõigi tegelaste puhul. Esimesel poolel raamatust tundus mulle ka, et kuigi "Monogrammimõrvade" Poirot kasutab küll päris-Poirot'i väljendeid, oleks nagu tegemist siiski kahe erineva inimesega. Hiljem läks see tunne küll üle, kuid alguses oli mul väga raske lugedes Agatha Christie Poirot'i silme ette manada. Seekord ei kohta me ka tegelaste hulgas vana head kapten Hastingsit vaid hoopis Scotland Yardi uurijat Catchpooli, kes ongi antud loos jutustaja rollis. Üldiselt siiski hea raamat, aga tõesti, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Võibolla oleks see siis mulle rohkem muljet avaldanud, kui tegelane oleks olnud hoopis keegi teine.
Minu ootused selle raamatu suhtes olid igatahes väga kõrged, kuid ausalt öeldes ma ei saa kahjuks eriti positiivset hinnangut anda. Minu jaoks hakkasid "Monogrammimõrvad" huvitavaks minema alles umbes poole raamatu pealt. See on suhteliselt korralik kriminull, kuid ma olen arvamusel, et igal kirjanikul peaksid olema ikkagi isiklikud tegelaskujud. Loomulikult on kahju, kui üks menukas raamatutegelane sureb, nagu juhtus Agatha Christie viimases raamatus, aga kas on ikka õige jätkata teise kirjaniku mõtteid, eriti veel siis, kui see teine kirjanik on antud lugudele juba lõplikult punkti pannud. Seda peab igaüks ise otsustama, aga mina arvan, et Hercule Poirot oleks võinud jääda ainult Agatha Christie omaks, samuti nagu Margaret Mitchelli Scarlett ja Rhett oleksid pidanud jääma ainult temale, olgugi et tema "Tuulest viidud" tegevus jäi reaalselt pooleli.
Raamatu kohta võin öelda veel seda, et tundub nagu tõlkija ei oleks päris eestlane, kuigi nimi väidab vastupidist, sest kirjastiil on väga kummaline. Alguses ma mõtlesin, et see on ainult Poirot'i kui välismaalase puhul nii, aga kahetsusväärselt kordus see kõigi tegelaste puhul. Esimesel poolel raamatust tundus mulle ka, et kuigi "Monogrammimõrvade" Poirot kasutab küll päris-Poirot'i väljendeid, oleks nagu tegemist siiski kahe erineva inimesega. Hiljem läks see tunne küll üle, kuid alguses oli mul väga raske lugedes Agatha Christie Poirot'i silme ette manada. Seekord ei kohta me ka tegelaste hulgas vana head kapten Hastingsit vaid hoopis Scotland Yardi uurijat Catchpooli, kes ongi antud loos jutustaja rollis. Üldiselt siiski hea raamat, aga tõesti, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Võibolla oleks see siis mulle rohkem muljet avaldanud, kui tegelane oleks olnud hoopis keegi teine.