"Elu on liiga lühike, et lugeda halbu raamatuid, liiga lühike, et kirjutada halbu raamatuid." /Peter Stamm/
Üks andekamaid tänapäeva Šveitsi kirjanikke, Peter Stamm on öelnud, et teda paelub millegi sellise loomine, mida veel ei tunta. Tuleb tõdeda, et nii see ongi, tema raamatud on tavapärastest erinevad. Autori kirjanduslikeks eeskujudeks on olnud Scott Fitzgerald, Cesare Pavese, Ernst Hemingway, Raymond Carver ja Franz Kafka.
Peter Stammi debüütromaan "Agnes" sattus mulle raamatukogus juhuslikult kätte ja kuna Moodsa Aja sarja raamatutest olen ma leidnud palju huvitavat lugemist, mida igava kaanekujunduse järgi oodatagi ei oskaks, siis mõtlesin ka selle raamatu laenutada ja läkski õnneks, mulle väga meeldis. Minu jaoks sarnanes see mingil kaudsel moel Daniel Glattaueri raamatuga "Hea põhjatuule vastu", kuigi teema ja sisu on täiesti erinevad, aga midagi oli neis kahes siiski sarnast. Võib olla mõlemat läbiv kahe inimese armastuse lugu, ühes küll interneti teel ja teises silmast-silma. Tegelikult ilmumisel võrreldi Stammi "Agnest" hoopis Max Frischi "Homo faberiga", eks kõigil tekivad teatud raamatutega omad seosed ja võrdlusmomendid.
Ainuke asi, mis mind "Agnese" puhul häiris oli see kahtlane lõpp, mille tõlgendamine jääb lugeja hooleks ja see mulle kohe üldse ei sobi. Kui kirjanik hakkab juba raamatut kirjutama, siis tõenäoliselt on tal ka mingi mõte, kuidas see lõppema peaks, seega selline mitmeti tõlgendatav lõpp on mulle suhteliselt vastukarva. Kui ma tahaks raamatu lõppu välja mõelda, siis ma kirjutaks ise raamatu, lugedes tahaks ma siiski teada autori visiooni ja lõpplahendust.
Tsiteeriksin siinkohal ühte lõigukest "Agnesest", mis puudutab raamatuid ja lugemist. "Ma ei loe enam kuigi palju", ütles Agnes, "võib olla sellepärast. Sest ma ei tahtnud enam, et raamatud minu üle võimust võtavad. See on nagu mürk. Ma kujutlesin, et olen nüüd immuunne. Aga immuunseks ei muututa. Vastupidi."
"Hajusad maastikud" oli seevastu juba minu teadlik lugemisvalik, kuna see on hetkel veel ainus raamat, mis Peter Stammilt on eesti keeles ilmunud, siis loomulikult eelmise raamatu emotsioonidest lähtuvalt tahtsin lugeda ka seda. Kahjuks see mulle enam nii väga ei meeldinud. Huvitaval kombel olen ma pidanud tõdema, et nii mõnegi kirjaniku puhul on esimene loetud raamat väga hea, aga järgmised valmistavad juba pettumuse. Oivaliseks näiteks siinkohal on Amélie Nothomb, tema "Sinihabe" oli lausa oivaline lugemine, aga kõik teised raamatud ("Jumala lapsepõlv", "Armastuse sõda", "Jahmatus ja värinad") olid lihtsalt piinarikkad ja igavad. "Hajusad maastikud" oli küll kirjutatud Stammile omases lihtsas ja lakoonilises stiilis, mitte liiga palju sõnu kasutades, kuid minu jaoks jäi selles võrreldes "Agnesega" midagi puudu. Süžee oli igav ja hüplik. Nii et kui "Agnese" puhul ma annaksin soovituse seda lugeda, siis "Hajusate maastike" puhul ma seda tõenäoliselt ei teeks.
Peter Stamm on öelnud, et iga raamatut tõlgitakse vähemalt kaks korda, üks kord autori ja üks kord lugeja poolt. Iga lugeja loeb isemoodi, iga vaatleja vaatleb isemoodi, iga kuulaja kuulab isemoodi. Autor ju lihtsalt ei kirjuta, ta kirjeldab, muudab pildid, mõtted, elavad ja fiktiivsed isikud sõnadeks. Peale selle ei usu autor, et inimesed muutuvad. Nad õpivad võib olla oma eeltingimustega teisiti elama.
Üks andekamaid tänapäeva Šveitsi kirjanikke, Peter Stamm on öelnud, et teda paelub millegi sellise loomine, mida veel ei tunta. Tuleb tõdeda, et nii see ongi, tema raamatud on tavapärastest erinevad. Autori kirjanduslikeks eeskujudeks on olnud Scott Fitzgerald, Cesare Pavese, Ernst Hemingway, Raymond Carver ja Franz Kafka.
Peter Stammi debüütromaan "Agnes" sattus mulle raamatukogus juhuslikult kätte ja kuna Moodsa Aja sarja raamatutest olen ma leidnud palju huvitavat lugemist, mida igava kaanekujunduse järgi oodatagi ei oskaks, siis mõtlesin ka selle raamatu laenutada ja läkski õnneks, mulle väga meeldis. Minu jaoks sarnanes see mingil kaudsel moel Daniel Glattaueri raamatuga "Hea põhjatuule vastu", kuigi teema ja sisu on täiesti erinevad, aga midagi oli neis kahes siiski sarnast. Võib olla mõlemat läbiv kahe inimese armastuse lugu, ühes küll interneti teel ja teises silmast-silma. Tegelikult ilmumisel võrreldi Stammi "Agnest" hoopis Max Frischi "Homo faberiga", eks kõigil tekivad teatud raamatutega omad seosed ja võrdlusmomendid.
Ainuke asi, mis mind "Agnese" puhul häiris oli see kahtlane lõpp, mille tõlgendamine jääb lugeja hooleks ja see mulle kohe üldse ei sobi. Kui kirjanik hakkab juba raamatut kirjutama, siis tõenäoliselt on tal ka mingi mõte, kuidas see lõppema peaks, seega selline mitmeti tõlgendatav lõpp on mulle suhteliselt vastukarva. Kui ma tahaks raamatu lõppu välja mõelda, siis ma kirjutaks ise raamatu, lugedes tahaks ma siiski teada autori visiooni ja lõpplahendust.
Tsiteeriksin siinkohal ühte lõigukest "Agnesest", mis puudutab raamatuid ja lugemist. "Ma ei loe enam kuigi palju", ütles Agnes, "võib olla sellepärast. Sest ma ei tahtnud enam, et raamatud minu üle võimust võtavad. See on nagu mürk. Ma kujutlesin, et olen nüüd immuunne. Aga immuunseks ei muututa. Vastupidi."
"Hajusad maastikud" oli seevastu juba minu teadlik lugemisvalik, kuna see on hetkel veel ainus raamat, mis Peter Stammilt on eesti keeles ilmunud, siis loomulikult eelmise raamatu emotsioonidest lähtuvalt tahtsin lugeda ka seda. Kahjuks see mulle enam nii väga ei meeldinud. Huvitaval kombel olen ma pidanud tõdema, et nii mõnegi kirjaniku puhul on esimene loetud raamat väga hea, aga järgmised valmistavad juba pettumuse. Oivaliseks näiteks siinkohal on Amélie Nothomb, tema "Sinihabe" oli lausa oivaline lugemine, aga kõik teised raamatud ("Jumala lapsepõlv", "Armastuse sõda", "Jahmatus ja värinad") olid lihtsalt piinarikkad ja igavad. "Hajusad maastikud" oli küll kirjutatud Stammile omases lihtsas ja lakoonilises stiilis, mitte liiga palju sõnu kasutades, kuid minu jaoks jäi selles võrreldes "Agnesega" midagi puudu. Süžee oli igav ja hüplik. Nii et kui "Agnese" puhul ma annaksin soovituse seda lugeda, siis "Hajusate maastike" puhul ma seda tõenäoliselt ei teeks.
Peter Stamm on öelnud, et iga raamatut tõlgitakse vähemalt kaks korda, üks kord autori ja üks kord lugeja poolt. Iga lugeja loeb isemoodi, iga vaatleja vaatleb isemoodi, iga kuulaja kuulab isemoodi. Autor ju lihtsalt ei kirjuta, ta kirjeldab, muudab pildid, mõtted, elavad ja fiktiivsed isikud sõnadeks. Peale selle ei usu autor, et inimesed muutuvad. Nad õpivad võib olla oma eeltingimustega teisiti elama.