Kuna Frédéric Beigbederi esimene eesti keelde tõlgitud romaan „Armastus kestab kolm aastat“ meeldis mulle väga, aga tema teine romaan „17.90 EUR“ ei avaldanud mulle omakorda mingit muljet, siis kolmanda romaani „Oona ja Salinger“ puhul ei teadnud ma kas oodata järjekordset säravat kirjandusteost või seda, et Beigbeder jääb minu silmis siiski vaid ühe menuraamatu autoriks, nii nagu juhtub paljude teiste kirjanikega. Võib-olla just seetõttu, et mu ootused ei olnud eriti kõrged, meeldis „Oona ja Salinger“ mulle väga. Kirjutada romaan reaalsete inimeste ja nende suhete näitel, see oli minu jaoks midagi niivõrd teistsugust, kütkestavat ja kaasatõmbavata, et raamatu lõpuks ei saanud ma enam arugi, kas tegemist on ikka romaaniga või on see pigem tõestisündinud lugu.
Raamat räägib kahe noore inimese, draamakirjaniku Eugene O’Neilli tütre Oona ja tulevase kirjaniku Jerry (J.D.) Salingeri tutvuse loo. Nagu raamatu tutvustuses kirjutatakse, siis „nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last“. See on raamatu lühikokkuvõte, kuid tegelikkuses läks raamat iga lehekülje lugemisega järjest huvitavamaks, nii et päris raamatu lõpus olin ma sunnitud kasutama kõikvõimsa interneti abi, et teha kindlaks, mis selles romaanis on päriselt toimunud ja mis osa väljamõeldud.
Oona oli 21-aastase Jerryga tutvumise ajal 15-aastane ja otsis alles oma kohta elus ning kindlasti ka isafiguuri, sest suhted isaga olid tal pehmelt öeldes väga halvad ning katkesid peale Oona abiellumist hoopiski. Isafiguuri leidis Oona lõpuks aga endast 36 aastat vanemas Charlie Chaplinis, kellega ta oli õnnelikus abielus 34 aastat ja selle liidu tulemuseks oli kaheksa last. Samal ajal kui Oona leidis Charlie, oli Jerry sunnitud aastaid sõjatandril veetma. Kuid hoolimata kahe esimese abielust, ei jätnud Jerry ka siis Oonale kirjade kirjutamist.
„Oona ja Salinger“ on minu viimase aja raamatuelamustest igatahes üks meeldejäävamaid. Raamatu lugemise kõrvale soovitan kindlasti vaadata You Tube’ist Oona esimest ja ainukest kaameraproovi filmi „Tüdruk Leningradist“ jaoks ning videolõiku Oonast ja Chaplinist nende Šveitsi kodus.
Raamat räägib kahe noore inimese, draamakirjaniku Eugene O’Neilli tütre Oona ja tulevase kirjaniku Jerry (J.D.) Salingeri tutvuse loo. Nagu raamatu tutvustuses kirjutatakse, siis „nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last“. See on raamatu lühikokkuvõte, kuid tegelikkuses läks raamat iga lehekülje lugemisega järjest huvitavamaks, nii et päris raamatu lõpus olin ma sunnitud kasutama kõikvõimsa interneti abi, et teha kindlaks, mis selles romaanis on päriselt toimunud ja mis osa väljamõeldud.
Oona oli 21-aastase Jerryga tutvumise ajal 15-aastane ja otsis alles oma kohta elus ning kindlasti ka isafiguuri, sest suhted isaga olid tal pehmelt öeldes väga halvad ning katkesid peale Oona abiellumist hoopiski. Isafiguuri leidis Oona lõpuks aga endast 36 aastat vanemas Charlie Chaplinis, kellega ta oli õnnelikus abielus 34 aastat ja selle liidu tulemuseks oli kaheksa last. Samal ajal kui Oona leidis Charlie, oli Jerry sunnitud aastaid sõjatandril veetma. Kuid hoolimata kahe esimese abielust, ei jätnud Jerry ka siis Oonale kirjade kirjutamist.
„Oona ja Salinger“ on minu viimase aja raamatuelamustest igatahes üks meeldejäävamaid. Raamatu lugemise kõrvale soovitan kindlasti vaadata You Tube’ist Oona esimest ja ainukest kaameraproovi filmi „Tüdruk Leningradist“ jaoks ning videolõiku Oonast ja Chaplinist nende Šveitsi kodus.